Ida-Virumaa reis Sakslastega

Asooasoo, et tuleks nagu kirjutada?
Nuneh, alustame lõpu algusest. Ärasõit: 9:00 (nihkus u 7 minti edasi), bussiistmete magamisasendi sügavuste välja uurimine (esimene buss, kus magamisasend mingil määral pikaliasendiga sarnaneb...), mingi imelik muss raadiost.
Esimene peatus (peale tunnikest mõnusat uinakut... või kahte): Rakvere linnus. Tuleb välja, et kehamass on tasakaalumängudes väga oluline, et pimedas on kõik hirmsam, ja et timukad olid ühtlasi bioloogid.
Ahjaa, Kangro on sellele oma tarvale mõjusad munad teinud... mingil hetkel oli vähemalt pool naissoost sakslastest kogunenud just sinna, kust avanes parim vaade.
Next stop: Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum: Tuleb välja et elektriohutustehnika külaliste suhtes piirdub naljatleva hoiatusega "Mõnes kohas on rongiliinid voolu all kaa. Seal on 250 volti!", et kõik kaevandustöölised pidid olema kas kurdid või elukutselised Heavy-metallistid (tegelikult olidki, kui mõtlema hakata...), ning et seljanka 7 meetri sügavusel maa all kiletelgis võib sellest hoolimata hea maitseda, et ta seljanka on.
Aga kes iganes sinna plaanib minna, võtku paar puhtaid pükse ja kilesusse kaasa. Sealt on suht võimatu puhtana tagasi tulla, ja suvel ei ole lund ka, mis tundus savi eemaldamiseks parim vahend olema.
Sealt edasi suundusime emmm Valaste joa juurde. Pean ütlema, praegusel aastaajal, kõrvalt vaadatuna, meenutab see väga... suurendatud kusejuga.
Ööbimiskohta (Villa Marika, julgen soovitada, voodid on mugavad ja personal normaalne, Peipsi rand 2-minutilise jalutuskäigu kaugusel) jõudnud, ootasime kõik kannatlikult sööki, samas mööda maja ringi laamendades, leidmaks erinevaid vajalikke kohti nagu WC-d ja pesuruumid, samuti uurisime, kas olemas on saun. Tuli välja, et on, ning kaheks tunniks sai see ka tellitud. Enne aga õhtusöögiks praeliha, friteeritud kartulisektorid ja toorsalat.
Lasime naised enne sauna (kolmveerand kümme lendasid nad peale), otsisime endale tegevust. Mina ja Moritz vaatasime Simpsonite filmi (inglise keeles ingliskeelsete subtiitritega) ja mängisime Jengat, Tilman võttis sauna mitte läinud tüdrukud ette ja tagusid õhtu otsa mingit saladuslikku kaardimängu, mille olemust ma ei viitsinud välja uurida. Kummaga saunas rohkem tegeldi, saunatamise või joomisega, on teadmata. Igatahes tundus kõigil sealt 11 paiku välja löödud inimestel elu päris lill olevat, ehkki solvunud olid nad küll et mehed ka sauna tahavad.
Saun oli päris korralik, häid sõpru mahub lava ülemisele korrusele ehk kuus või isegi seitse, ja keris oli vastavat mõõtu. Temperatuur alguses oli paras, ent varasemad sealolijad olid vist pangetäite kaupa vett peale visanud või ei olnud nad lihtsalt viitsinud puid juurde visata, sest õige pea ei tulnud sealt enam leili peale "VUSS!!!" vaid "v...viisvisvisvisvismulmul..." Ent see-eest oli olemas tõrs külma veega, kuhu metsast kostvast naiste naerust hoolimata üle pea sisse sai sulpsatud (sellele võlgnen vist ka oma praeguse haiguse... saun on hea karastaja, aga kergelt külmetununa tasuks veeprotseduurid vahelt ära jätta... mis omakorda teeb sauna mõttetuks) Moritz ja Tilman olid igatahes sillas ja rääkisid tõsiselt Herr Zimmermanniga, et kuidas sauna ehitatakse.
Hommikusöögiks erinevad helbed, võileivakraam ja herkulapuder. Puder igatahes oli tasemel, helbeid ma ei proovinud, aga välja nägid söödavad.
Pärast jalutuskäiku Peipsi ääres ronisime tagasi bussi, mis vahepeal oli lumevallist välja saanud, kuhu ta viimase asjana eelmisel õhtul oli ennast kõhtupidi kinni keeranud (Bussiga oli meil üldse see jama, et kolm korda sattusime valesse kohta ja pidime kuskil pärapõrgus otsa ringi pöörama ja natuke maad tagasi sõitma. Aga selle saab ka Eesti teede kehva kaardistuse süüks panna). Suundusime ei kusagile mujale kui meie kõigi poolt palavalt armastatud Ostsee ja Finnische Meerbuseni rannikule (Mõned sakslased näitasid üles oma teadmisi geograafias: "Kas see on Läänemeri, Põhjameri, Vahemeri või Vaikne ookean?" "Emm... Läänemeri?" "Aga miks sa nii arvad? Kust sa tead, et see Vaikne ookean ei ole?" "Eee..."). Lihtsalt et teha selgeks võrdlus neile, kes arvasid esialgu Peipsi Ostsee olevat.
Edasi suundusime... Narva poole. Sinna jõudnud, torkas esimese asjana silma inimesenimeliste poodide rohkus (Sveta pood, Kristi vaibad, Zimmermanni tisleritöökoda (okei, viimast ei näinud)) ja teisena Selver loomulikult. Kui buss parkis, lendasimegi esimese asjana sinna (Marta kui ainsa korralikult vene keelt oskava inimese sabas). Olles poest asjad ostnud, ühineti Pappa Pizzas, ning telliti... pitsat. Mis oli loll tegu, kuna need võtavad aega, mida meil ei olnud. Tulemus? Teel Narva kindluse poole oli näha vähemalt 4 erinevat pitsakarpi, millest käis pidev noolimine. Mina jõudsin enda oma bussis ära süüa (häbematud inimesed ei olnudki paprikat ära võtnud ja sinihallitusjuustu pannud, nagu ma tahtsin).
Narva kindluse tornist siis nägin esimest korda reisi jooksul Venemaad (see "venemaa" mis ma Peipsi ääres õhtul nägin, osutus kaardil väikeseks saarekribalaks kalda lähedal). Päris uhke tunne tekkis võrreldes Narva kindlust ja Jaanilinna kindlust. Üks on restaureeritud ja tipp-topp korras, teine, ehkki 200 a noorem ja disainitud tulirelvade vastu, aga varemetes. Ja muide... Narva kindluse õuel on üks vana mortiir väga sugesteerival kombel otse Venepoolse piiripunkti poole suunatud.
Narva kindluse giidil oli raskusi inglise keelega: "dze Narva cazdle iz a good egzample of dziz and dzat." Grammatika oli hea, aga hääldus nõuab tööd... Igatahes. Üleval tornis oli väike fotonäitus, ja sugugi mitte halvad fotod. Pooled olid nõukaajast humoorikad võtted, teine pool viimaselt Koolinoorte üldlaulu- ja tantsupeolt.
Edasi liikusime Palmse mõisa. Seal ei olnud midagi teha... Mainimist väärib see, et Herr Zimmermann oskab puid pookida, samuti tema moodus näidata, miks orangerie on orangerie ja mitte kasvuhoone. Ei viitsi aga seda viimast kirjeldada, seda peab nägema, vihjeks ütlen: sinininad.
Viimane peatuspaik oli Jägala juga, mille vesi oli samasugune nagu Valaste vesi, ainult et seda oli rohkem. Seal on tehtud kambast ainus ametlik grupipilt, millelt puudu fotograafid Herr Zimmermann ja Frau Salu. Nägime ka mingi seiklusparvetajate kamba kahte ebaõnnestunud katset jõge mööda vöör ees alla sõuda, ikka pööras vool nad tagurpidi liikuma.
20.45 olime tagasi Tallinnas, koju jõudnuna end kraadides sain tulemuseks 37.4, mis minu puhul ennast juba higistamise ja muude huvitavate faktorite abil väljendab.