Nii see elu päevast päeva läeb,
leivahinnad ikka tõusevad.
Palgad maha jäävad inflatsiooni väega,
arved teevad koti kõledaks.
- inspiratsioonivälgatus

See töötlus tuntud laulust, mille kaks päeva vähem kui üksteist kuud tagasi siinsamas blogis väljutasin, on tagasi tulnud ja ennast tagumikust naksanud. Praeguseks on vist küll juba kõigile kohale jõudnud, et majandusolukord on sitt, ja et hetkesuund on ainult pruunima poole. Nädalas tuleb juurde 3000 töötut; nagu Rohke Debelak ütles, kaob järgmise aasta oktoobriks vajadus lasteaedade järele, kuna kõik vanemad saavad päeval lastega koos kodus olla. Neil, kel laenud kaelas, on vesi ahjus: töö kaotusele võib järgneda auto, või veel hullem, kodu kaotus, pank võtab selle laenu katteks ära. Ja oleks siis, et pangalgi sellest midagi kasu oleks: sellest saab ka neile ainult põhjatu kaabu kuhu raha kallata, kuna praegusel kinnisvara- ja autoturul see ainult seisab ja kaotab väärtust. Tudengitel suveks tööd leida läheb kuradi raskeks. Aktiivselt otsib uut tööjõudu vaid IT sektor (vale eriala sai ikka valitud :D). Meh.

Irooniline (vähemalt ses osas, mis mu luuletusse puutub) on see, et leivahinnad on kõige selle keskel stabiilsena püsinud, ja kütusehinnad isegi langenud. Krooni inflatsioon on esimest korda reaalselt Euro-ruumiga liitumise kriteeriumite lähedal, ja Euro enda inflatsioon on 1.2%. Umbes poole aastaga on tehtud 180-kraadine pööre: palgad ei tõuse pöörase (ja siiski hindade muutumisest aeglasema) kiirusega, selle asemel neid kas langetatakse v tehakse koondamisi. See paneb omakorda blokaadi sellele, kui kõrged võivad igapäevatoodete hinnad olla, enne kui nende pealt kokku hoidma ja käivet kaotama hakatakse. USA suurendas dollarite emissiooni, lootuses sellest tuleneva inflatsiooni kaudu majandust elavdada ja oma firmade konkurentsivõimet maailmaturul parandada, samas kui pool aastat tagasi kurdeti dollari nõrkuse üle Euro suhtes. Milleni on maailm jõudnud...

Hehe, aga tasub meeles pidada, nii see majandus käib. Hetkel on kaks võimalust:

• Majandus nõrgeneb väga kaua, ning kogu lääne majandussüsteem langeb kolinal kokku. Meie eluajal toimub maailmas võimude vahetus: USA - ja temaga koos kõik tema sülekoerad Euroopas, meie kaasa arvatud, - käivad alla, domineerima pääsevad materjalressursi poolest rikas Venemaa ja inimressursi poolest rikas Hiina; Jaapan peab oma suhted mõlemaga kiiresti ümber vaatama, või olema silmitsi nälja ning rahva massilise emigreerumisega, Eesti saab taaskord Venemaa osaks, seekord ilma boonuseta, mida annab impeeriumi selles otsas olemine, kus on kõrgemini arenenud maad, jne...


• Või siis teeme me läbi veel mõni kuni mõnikümmend sellist üles-alla tsüklit, nagu oleme seni täheldanud. Heaoluühiskonnad tarbivad ressursse mitme maakera jagu, seda tasakaalustavad arengumaad, kes ei kasuta seda võrdluses pea üldse. Ent ka seal tarbimine pidevalt kasvab. Meie eluea lõpupoole v pisut hiljem hakkavad maa peal lõppema väga mitmed ressursid, ja kui energiat saab ka mujalt kui naftast, siis toit ja vesi on miski, milleta me enam hakkama ei saa. Mis puutub tööstusse, siis tasub meeles pidada: elame ikkagi raua-, alumiiniumi- ja ränikiviajal. Venemaa saab taas kord tähtsaks just seetõttu, et seal leidub neid kõige rohkem.

Tore, või mis?

Disclaimer: Kuid ma ei ole majandusteadlane, ma ajan suust välja mida tahan, ja kui keegi tahab selle põhjal mingeid otsuseid teha, siis teeb ta neid omal vastutusel.

In other news: Minul isiklikult on kõik enam-vähem okei või pisut parem. :D

PS: Woo, Kanter tegi maailmarekordi!

Ja lõppu üks vääga nunnu ja kift video.