Jaapani keelest: perverdikiri ja muud kanad.

Ei tea kui paljud seda teavad, aga ma olen endale võtnud vabaainena jaapani keele.

Mind on Jaapan alati huvitanud. Asi algas Final Fantasy 7-st. Siis tuli edasi anime, manga... Ja siis tuli wikipeedia. Jaapan on oma geograafilise asendi tõttu Euraasia kultuurikatlast kaua küllaltki eraldatud olnud (Tõeline eurooplane rääkimas... tol ajal oli poole Euroopa kultuuriliseks kõrgsaavutuseks kammkeraamika...). Hiljem, tihedama kaubavahetuse ja posu sõdade ja okupeerimiste tulemusena, võeti aga üle Hiina kirjasüsteem, ja hakati seda kohandama Jaapani hoopis teisest keelkonnast pärit keele kirjutamiseks. Seda protsessi korrati paar korda erinevate tulemustega, ning kõige selle tulemusena tekkis teatav amalgaam Ida-Aasia kultuuride teadmistest ning kohalikust suulisest mütoloogiast. India ja Hiina võistlesid ju tsivilisatsiooni osas Mesopotaamia ning Egiptusega, ja mitte edutult. <---Kogu see sodi ei pretendeeri täpsusele, see on lihtsalt sissejuhatus :D... ehkki see kammkeraamika asi on jumala tõsi).

Jah... aga nüüd jõudsime keele juurde.
Väidetavalt ei ole tegu keerulise keelega, lihtsalt kirjamärke on roppu kanti palju ja mõnede võõrsõnade kirjutamisega peab jaapani hääldussüsteemile kompromisse tegema (kammoon, minu nimi on katakanas kirjutatuna Rauru Joostu :D).
Praeguse seisuga on ametlikuks kasutamiseks kinnitatud 1 945 kanjit, ehkki reaalselt kasutatakse pisut rohkem. See on kõvasti vähem, kui Hiina keeles minimaalseks funktsionaalseks tegevuseks (ajalehe lugemine nt.) vajalikud 3 000 kuni 4 000, ent ühtlasi kõvasti rohkem kui enamiku eurooplaste, ameeriklaste ja aafriklaste arvates vaja oleks. No okei... see ei ole ületamatu raskus.

Aga nüüd lisame juurde paar huvitavat fakti kanjide kohta :D

• Jaapani keele ajaloos oli kaks suuremat hiinast kirja laenamise protsessi. Kanjide nn. on-lugemid järgivad hiina hääldust, ja on samatähenduslikud. Kala on siin selles, et hiinakeelsed hääldused muutusid pisut kahe laenamise vahepeal. Seega on paljudel Kanjidel kindel on-lugemi tähendus, kuid kaks eri hääldust.
  Probleem tundub lihtne loogiline, valime neist ühe, eks? Noh... valiti, otsustati, et see uuema süsteemi hääldus peaks jääma.
  Guess what? Kedagi ei kottinud, eriti budiste, kes olid selle esimese laenamise peale kõik oma tekstid üles ehitanud. Okei, elame üle, ühes sõnas olevate kanjide jaoks ju ikka eri süsteemide hääldusi ei kasutata... ega ju? Sittagi Loomulikult kasutatakse.
  

Seni kõik lihtne-loogiline eks? Keda see hääldus ikka kotib, üks hiina keel ikka, lihtsalt osaliselt pisut arhailine.

• Mis juhtus? Juhtus see, et jaapanlased võtsid osade hieroglüüfide kohta kasutusele mitte nende hiinakeelse häälduse, vaid vastava omasõna, ja nimetasid selle hieroglüüfide kun-lugemiks.
  Pidage nüüd meeles, et hiina keele hieroglüüfide hääldust on võimalik hieroglüüfi kujust mingi eduprotsendiga arvata.
  kun-lugemite puhul kadus see kõige liha teed. Sõnad, mis hiina keeles olid ühe tüvega ja kirjutati ühe ja sama märgiga (kombineerituna mõne teisega) omasid oma häälduses sellele märgile vastavat osa. Kirjutati ka jaapani keeles samade märkidega ning sama tähendusega, aga hääldus... see oli kuidas oli.
  
• Aga ajame asja pisut keerulisemaks. Hiina ja jaapani keel kuuluvad eri keelkondadesse, seega on suht lootusetu oodata, et nende sõnastikud üks-ühele klapiks, eks?
  
  • Oli posu hiinakeelseid sõnu, millel oli posu pisut erinevaid tähendusi, ning igale neist tähendustest vastas jaapani keeles eri sõna. Tulemuseks kanjid, mis kirjutatakse ühtmoodi, ent loetakse erinevalt, vastavalt kontekstile.
    
  • Oli posu jaapanikeelseid sõnu, millel oli posu pisut erinevaid tähendusi, ning igale neist tähendustest vastas hiinakeelne eraldi sõna. Tulemuseks sõnad, mis loetakse ühtmoodi, kuid kirjutatakse erinevalt, vastavalt kontekstile.
    

Segaduses?

• Ühel ja samal kanjil võib olla nii on-lugem (üks või mõlemad hiina hääldustest) kui mitmeid kun-lugemeid, jaapani omasõnu.
  
• Peale nende kahe põhilise on-lugemi eksisteerib mõningaid hääldusi, mis on mingil muul ajal Hiinast pätsatud, seega need ei vasta ei uuemale ega vanemale on-lugemi süsteemile.
  

Mina olen.

Aga ärge muretsege... eksisteerib päästerõngas.

• Kun-lugemid, jaapani omasõnad, on enamasti kasutusel igapäevase elu asjade ja tegevuste kirjeldamiseks, ning
• on-lugemid, laenud tol ajal kõrgemalt arenenud Hiinast, tehnilisemate, teaduslike, akadeemiliste ja ametlike asjaajamiste juures.

Kanji mis tähendab tuld on kasutuses näiteks sellistes sõnades nagu 'tulease' ja 'süütesüsteem'. Arvake kummas kumba kasutatakse. Ei olegi kuigi raske.

Aga nüüd mõelge sõnade 'tule vaibumine' ja 'tule puhkemine' peale. Ühes neist on kasutusel hiina hääldus. Kummas?

Muide... see kõik on see, mida võib pidada "reeglipäraseks" :D
Eksisteerib küllalt ebareeglipäraseid kanjikombinatsioone, mis nendele reeglitele ei vasta, ja mis loetakse mõnikord ühe sõnana, seda leiab eriti linnu-ning kohanimedes.

Kõige selle tulemusena oli kanjisid ikka väga palju kogunenud. 19-nda sajandi lõpupoole viidi läbi lihtsustamine, kus ametlikku kasutusse jäeti vaid 1 850, tänaseks on see jälle kahe tuhande lähedale paisunud.

-------------------------------------

Nii. see oli üks osa jaapani kirjast :D, osa mida teatakse kanjide nime all, ja mis on keerukuse põhjuseks.

Teine, lihtsam osa, on kanad.



Aktiivses kasutuses on kaks kanastikku ehk foneetilist tähestikku, midagi, mis meiesuguseid juba kõrvu kikitama paneb, et ohhoo, midagi tuttavat. Need on hiragana ja katakana (hääldada tuleks täpselt nii, nagu on kirjutatud, üksikute tähtedega, kõik silbid ühepikkustena). Lisaks leidub arhailisi kana-süsteeme, mida enamik jaapanlasi ei tunne, ent millest üksikuid tähti poenimedes esteetilistel eesmärkidel siiski aeg-ajalt kasutatakse. Üks neist pealkirjas mainitud hentaikana. Kahjuks pole tõlkes tegu jaapani sõnaga hentai - pervert, vaid ühe teise jaapani sõnaga hentai - variandid (mäletate mis üleval kanjide kun-lugemite ebamäärasuse kohta oli kirjutatud?), nii et sorry, perverdikirja siiski tolles keeles ei eksisteeri.

• Esimesed kana-süsteemid võimaldasid ühte ja sama heli väljendada posu erinevate märkidega. Läbi mitme lihtsustamisringi oleme jõudnud hiragana ja katakana juurde.
  
• Hiragana kasutatakse käände- ja pöördelõppude, partiklite, lastekirjanduse ning jaapani omasõnade (ja kaua kasutusel olnud hiina laensõnade) millel puudub või on vähekasutatav kanji, kirjutamiseks.
  
• Katakana kasutatakse võõrsõnade, helide ('kolks!', 'klõps!', 'klõbin', 'ukse sulgumise hääl' jne) ja teaduslike liiginimede tarvis.
  
• Hiragana ja katakana kattuvad üks-ühele. Mõlemas on 46 põhimärki, ning umbes 2x niipalju lihtsasti konstrueeritavad kombinatsioone, mis samuti süsteemide vahel kattuvad on. Nende abil on võimalik Jaapani keelt kirjutada täielikult kanjisid kasutamata (ehk tulemuseks on kiri, mis näeb välja, nagu oleks selle kirjutanud lasteaialaps :D). Lisaks leidub posu kombinatsioone, mis on vajalikud vaid kaugemalt tulnud sõnade korrektseks hääldamiseks (eestlastel võib kasu olla näiteks va-silbi kirjutusviisist, mille täna välja uurisin.

Puuh... loodame, et keegi sai siin oma küsimusele vastuse. Keda asi rohkem huvitab, soovitan kammida wikipeediat, kuid ka www.cjvlang.com ja mis kirjasse puutub, siis eriti http://www.cjvlang.com/Writing/writjpn.html (enamik tänase postituse materjalist on nendelt lehtedelt kas otseselt võetud või vähemalt kinnitust leidnud).
Tartus saab Tartu ülikooli jaapani keele kursustele vabakuulajaks tulla, Tallinnas on sama võimalus Tallinna ülikoolis, või Õismäel vist ka Järveotsa Gümnaasiumis. Internetis eksisteerib ka leht iseseisvaks jaapani keele õppimiseks: http://www.sf.airnet.ne.jp/ts/japanese/

Puuh.

Niih.


Ma lähen tuttu ära, Madli ei saa magada :D