Vesiroosidest ja ebatraditsioonilisest sünnipäevast.

(jätkub eelmisest postitusest)

Tallinnas tagasi, nüüd juba mõnda aega. Koha nimi oli Vanaküla, mitte Suure-Lähtru, seal 3km vahet. Põhjuseks mu onu, onunaise ja onutütre sünnipäevade tähistamine, kõik ühe korraga et ei oleks mingit kammi.
Kohta vaadake siit, kerige hiire rulliga alla, et näha kus see Eestis asub (või kasutage külje peal olevat zoomi)

Tore oli, kogu noorem suguvõsa kohal, Laura haru välja arvata (Saksast kohale tulla oleks pisut kallivõitu, miis?) ehk siis (hingetõmme) Eints, Marin, Mariliis, Liisu, Maarja, Vahur, Ville, Mirku, Priit, ema, isa ja mina + pätud: Ruts, Kisse ja Mätu. Ja Memm oli loomulikult kohal. Nad on head inimesed, nad meeldiks sulle kaa.

Sai ka selle suve esimene ujumine ära tehtud, jube hea tunne oli. Vesi oli väga mõnus soe puhas, puhtust tõestasid seal kasvavad vesiroosid. Vat need on ühed tõsiselt pirtsakad taimed, mis kemikaalidega reostatud vees ei kasva. Ujumiskoht oli endine liivakarjäär, millest saadud liivast Palivere kombinaat tootis neidsamu majapaneele, millest tehtud majas ma Sipas u. pool oma elust elasin (Ma ei tea, kus Tallinna paneelid toodetud on, tnslt mitte seal). Vesiroosidest veel niipalju, et nende omast magusamat lillelõhna mina ei tea. Kahju kohe, et nad lõikelilledena kohe üleüldse ei toimi ning et omal aias tiiki pole, milles neid kasvatada võiks. Nende lõhn on nagu värskel kärjemeel, ning ma imestan tõsiselt, et ma seal hordides mesilasi ning muid mutukaid peal ei näinud. Ainsad kes seal olid, polnud nektarist mitte vähematki huvitatud, küll aga võtsid inimestel tüki küljest, kui võimalik. Parmud olid sellised rasvased, 2-3 cm pikad. Neid mul õnnestus vältida, aga sääsked tegid kõik kuhjaga tasa, hea et juveelid puutumata jäeti.

Saun on seal vägev: korra soojaks kütta, siis võib kogu kamp ära käia, ja kivid on hommikuni kuumad.

Nii, ma nüüd magama ära. Ööd head inimesed.