Laupäeva-pühapäeva lühikokkuvõte:
Sõidetud: 655 km (455 sellest julgen oma staaži kirjutada)
Purustatud: 1 amort, mis omakorda purustas ühe suverehvi
Tangitud: tonni eest
Söödud: võileiba, pirukat, šašlõkki, kartulisalatit, kartuleid, muna ja kohupiimapontsikuid (yum!). Ja tee peal võileibu.
Joodud: Kohvi, ehtsat lehmapiima ja palju-palju morssi,
Vaadatud: pool Tartu Botaanikaaias esitatud EÜE-teemalisest Kivastiku näidendist (puudus igasugune mõte, vähemalt esimeses pooles)
Ühesõnaga: käisime Lõuna-Eestis elavatel sugulastel-tuttavatel külas.
Sõitsime Tartu poole mööda Piibe maanteed (Tartu maanteel ju teetööd), kui järsku kuuleme: koliseb. Pidasin igaks juhuks kinni, tõmbasin tee äärde, vaatasime, mis värk on. Vär see, et parema tagaratta amort oli õõtshargi küljest lahti ja rippus vabalt (sellel autol ei ole amort vedru sees), polt oli katki. Midagi, mõtlesime, et Aegviitu veab ikka välja, sealt ikka mingi autoremondi leiame, kus selle alt ära saaks võtta. Hakkasime liikuma, esimene asi: amordi polt suskas rehvi katki, ja väänas amordi kõveraks. Ja seekord nii, et autot ei saanud tee äärde ka lükata. Ohukolmnurk välja, ratas alt ära (Opelil on haigelt mõttetu tungraud), amort bensupaagi külge nööriga kinni siduda, varuratas alla. Jama oli selle kõigega rohkem, kui vaja.
Saime liikuma, 5 km pärast leidsime tee ääres mingi metsamajandusfirma, kus lähedal maja ees seisid kaks vanameest. Juhtumisi oli ühel neist garaaž, kus leidus kõik vajalik auto remondiks: ketaslõikur. Kanali ja kompressori olemasolek tegid asja veel lihtsamaks.
Nüüd juba õõtsuva tagaotsaga liikusime edasi. Jõudsime suuremate vahejuhtumiteta Veriorale, kus saime kokku minu kasutädi (ema kasuõe) ja tema mehega. Sai arutatud kõike mahepõllumajandusest ja nõukaaegsest põllumajandustehnikast kuni minu ülikoolivõimalusteni. Grillisime liha, ajasime juttu, aeg-ajalt sussisime sääsetõrjevahendit, saime tuttavaks koera ja nelja kassiga.
Tuleb välja, mahepõllumajandus elab toetusrahadest. Neile makstakse selle eest, et nad maad hariksid ja ei laseks seda sööti minna. Ent väiksematel taludel ei ole selle maheviljaga tihti midagi teha, nii et igal aastal läheb vähemalt pool saagist metsa äärde v maa alla. Suurtel taludel on võimalik juba ka vilja (mitte ainult teravilja) müügist teenida, kuna nende tootmismahud sobivad ka vahendusfirmadele, kes selle siis restoranidele ja pagaritööstusele vaheltkasuga maha kandivad.
Ööbisime seal.
Hommikul tuli perele lisa, erinevatelt pidudelt jõudsis tagasi pool nooremat põlvkonda, ühel neist ees täpselt sama probleem ehk: Mida edasi õppida? ning teisel pohmakas. Sai arutatud erinevaid ülikoole ning linnu ning nende eeliseid ja pahuseid.
Ahjaa, ja arvutit sai seal viirustest puhastatud. (:D. 'tis what I do, so quit yoo' yappin' and do sumtin productive yerself.)
Edasi liikusime Elva poole, kus saime kokku mu vanaema sõbranna tütre ja tema perega. Tema mees on tegija Tartu Observatooriumis, ning nii tema tütar kui väimees olid Tartu ülikooli kasvandikud ning töötajad. Sealt sai nii mõndagi huvitavat kuulda, näha ja teada. Seal sain ka näha seda nn. Tartu vaimu. Kohvilaua taga sai arutatud väga laia ampluaad filosoofiast, Raadio 2-st, jaapani kultuurist, astronoomiast, haridusest ja millest kõigest veel, ja jutt oli huvitav just seetõttu, et kohal oli väga erinevate hariduslike ning erinevate elualade esindajaid, kõik hakkas omavahel seostuma. Erinevad inimesed ei läinud tülli, vaid täiendasid teineteist. Okei, see tekst läheb imelikuks kätte ära...
Õhtu poole liikusid teised Peedu Pärimuspäevadele (v midagi sellist), mina ja isa läksime Elvasse otsima kohta, kus ta kunagi (68 a?) pioneerilaagris käis. Mõningase otsimise peale leidsime selle ka üles. Elva järve ranna kaldal, praegune motell. Ja kurat se Elva järve rand oli ikka kuradi ilus ja korras.... ja meil ei OLNUD AEGA ET SINNA UJUMA MINNA!!!! grr...
Igatahes. Korjasime naised uuesti auto peale (nad olid just lõpetanud oma asjaajamised, nad käisid seal päevadel kedagi otsimas, kellega taheti korteriäri teha), ja liikusime edasi Tartu poole, kus pidime veel minema observatooriumi ekskursioonile. See jäi ära, aga see eest saime ringi vaadata Tartu kesklinnas (niipalju, kui meil aega oli), ning uurida ära ehitatav Emajõe lodi.
Õhtul järgnes etendus (mille kohta saab ainult öelda et see oli ropp, ning selle peategelane oli roheline, meetrise läbimõõduga kanamuna) ning kojusõit kohati udusel Tartu maanteel.
Koju jõudsime kl pool 2.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar