Ei tea kas see tuleneb harjumatust päevatsüklist või magamata öödest (mida ei ole ju nii palju, üle 40 tunni nagu pole jutti üleval olnud), igatahes on mind terve päeva kestel jälitanud selline raskus ja surin peas (Ei, ma ei ole pohmas, ja mul on tunnistajad), mis ei ole veel nii hull, et peaks valuvaigistit võtma, mis aga ühtlasi igasuguse tegevustahte ära hiivab. Terve päeva pole ma viitsinud muud teha kui "Keisri hullu" lugeda ja kitra mängida (mille tulemuseks on vähemalt sõrmeotste valu, nii et peavalu ei pane niivõrd tähele). Keisri hull on tegelikult kuradi hea raamat, aga kergesti loetav ta küll ei ole. See on kolm korda õhem kui "Harry Potter and the Deathly Hallows," ja tolle lugesin ma kaks korda väiksema ajaga ja inglise keeles läbi.
Elu plusspoolelt: sääsed on välja ilmunud, mis tähendab, et suvi on varsti käes. Akent saab juba peaaegu terve päeva lahti hoida.
Eile... või millalgi... oli telekast film nimega "Ebamugav tõde." Ma ei vaadanud seda, kuna olen seda korra juba näinud, ning mäletan küllalt hästi. Tegin äsja referaadi propagandast kujutavas kunstis, kus hõlmasin ka filmi. Tagantjärele võin öelda, et sel filmil on mitmeid propagandale iseloomulikke omadusi: rõhumine inimeste südametunnistustele ja emotsioonidele, nn "laetud" sõnade (sõnad, millega seoses mainitud asjad omandavad emotsionaalse tähenduse) ning absoluutvormide liigne kasutamine, väga kaugeleulatuvad järeldused mis põhinevad kõik ühele "mis siis kui"-le, mugavate faktide esiletõstmine jne...
Al Gore ei ole teadlane, ta toetub küll filmis teadlastele, ent teeb seda umbes samal tasemel kui meie teeksime mõnda suuremat bioloogia referaati. Ta on lihtsalt ettekande pikaks venitanud, jättes vahele mõttepause, et "ebamugav tõde" ikka kohale jõuaks, jätmata samas aega argumentide üle põhjalikult järele mõelda. Ka vastuargumentide esitamisega on ta kitsi stiilis "vastuargument, ette loetud. POOLTARGUMENT VIDEOESITLUSE JA MOBIILSE TELLINGUGA."
Ma hindan Al Gore selle eest, et ta püüab inimeste keskkonnateadlikkust tõsta, ning et ta oma mõjuvõimu selliste eesmärkide saavutamiseks kasutab. Ma ei ole ka tema sõnumi vastu. Ent film ise... oleks see valimiste eelsel ajal välja tulnud, oleks ma arvanud, et tegu on valimispropagandaga. Kui see esindab tema tehtud töö kokkuvõtet ja on mõeldud inimesi teadlikumaks tegema "inimtegevuse poolt põhjustatud kliimamuutuste ja nende vastu võitlemise osas" siis ei ole ta vähemalt minu arvates küll Nobeli rahupreemiat väärt. võib-olla oli too aasta nii põuane, et kedagi paremat ei olnud leida ja Dalai laamale anda muutus igavaks. Ma ei tea, mis olukord on ameerikas, võib-olla seal on selline film tõesti vajalik, kuid enda ümber olevate inimestega suheldes leian, et meie ühiskonnas oleks rohkem kasu ühest heast National Geographic Foundationi tehtud filmist.
Oscari sai film õigusega. Kino täie raha eest, on komöödiat ja traagikat ning eriefektid olid väga maitsekalt valitud. Kui eesmärgiks on emotsionaalne mõjutamine, siis on film hästi tehtud.
Minul puudub seisukoht, kui asi puudutab küsimust, kas inimesed on globaalses soojenemises süüdi. Põhjus? Mulle ei meeldi põhjuseta seista. Ja ma püüan hoiduda tegemast kergemeelseid järeldusi mis põhinevad küsitava väärtusega allikatele, samas ei huvita see teema mind niivõrd, et ma ise allikaid otsima läheksin. Üldiselt püüan ma loodust mitte reostada, seda mõistlikkuse piires. Mul ei ole mingeid süümekaid visata autoaknast välja õunasüda: sellest saab toitu terve väeosa väikesi elusolendeid, või üks suurem. Tühjakssöödud või muidu ebavajaliku pakendi suskan ma tasku, kuni jõuan koju. Koduse prügi sorteerin eraldi kottidesse.Kasutatud mootoriõli ma maha ei kalla, küll aga pole mul suuremaid süümekaid tühja, kuid õlise anuma orgaanilise lahustiga loputist kuuri nurga taha kallamast, kus umbrohi möllab. Enamiku sellest moodustab naturaalne alkohol, ja selle tilga õliga tuleb loodus ise toime. Üldiselt on loodussõbralik käitumine üksikisikule kui mitte otseselt kasulik, siis vähemalt mitte ka nii tohutult segav või raske, et see oleks põhjus vastupidiselt käituda. Loodussõbralikult sõites säästame teiste närve ning enda kopse, kõrvu ja eriti rahakotti (agressiivne sõiduviis võib bensiinikulu tõsta 1.5-2 korda, kui ma Fordi liiklusvoolus püsimiseks nii palju piitsutama ei peaks, oleks selle bensukulu ka 11 liitri ringis sajale, mitte praegused 15). Sorteerimata jäätmete äraviimine maksab (nt ehitusjäätmete korral) kuni 5x rohkem kui materjali kaupa sorteeritu.
Selge on, et Eestil on veel tükk maad minna enne kui jõuame järele sellistele riikidele nagu Saksamaa. Berliinis nägime isegi, kuidas prügi sorteerimine on tänavalgi loomulik asi, ning Hamburgis tehti juba mitmeid aastaid tagasi majanduslikult ja loodushoiu mõttes väga tulus otsus kogu bussiliiklus kütuseelementide, st. vesiniku peale üle viia. Ent me liigume õiges suunas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar