Praeguseks juba eilne päev (koju jõudes ma laibastusin) algas küllaltki tavaliselt ja lõppes absull sitasti. Kasesalu oli mind kaubelnud mälumängule tehnikat üles panema, pärast tuli välja, et ma saan NordBioChem II meeskonnas ka kaasa mängida (Karu ka). Tegime mis suutsime, 13-ndaks vist jäime. Või 17. ei mäleta, ei huvita. Igatahes õnnestus mul pärast mängu lõppu kellegi ees enda mark nii täis teha, kui veel vähegi võimalik (teised ei peagi teadma, kellest jutt või mis asjaoludel, muidu ma kuuleksin sellest veel oma matusekõnes...), samal ajal kui kodus kujunes välja teine fiasko...
Ühesõnaga persses päev igatpidi. Heameelega räägiksin selle kõik maha, kuid ei aeg ega koht ole õiged.
esmaspäev, 28. aprill 2008
laupäev, 26. aprill 2008
Kirjand
Meh.-
Niih, ekasmihooaeg on halanud...
Nagu näha, kirjand ei saanud hästi minna...
Niih, eksmai... eksamihooaeg on alanud, kirjandih kirjandi ja šokolaadiga. Siis plämas direktor pisut, siis kuulasime raadiost kultuuriministri sõnavõttu, direktor pölämas veel reeglitest ning kl 10.16 algas eksam. Võimalikest teemadest valisin seitsmednda: "Olla nagu kõik või jääda iseendaks." Põhjus just selle teema valikuks? Ei tea. Ju siis oli mill3est kirjutada. Puhtandi lõpetasin täpselt kl 3:00, seega oli minu kirjandiajaks 4:44 (bnagu ma pärast tähele panin). Praegu olen kodus, vaatan "Balls of Furyt" ja naudin üliaeglast netiühendust. Ühtupoole ehkl võtan kätte ja parandan jalgratta ära.
Hiljem vb. kirjutan juurde.
Tundub, et kästsi kirjutamine rikubl arvutil kirjutamise oskust, meelega sellesse postitusse vigu pole tehtud, lihtsalt parandamisega olen kitsi olnud.
PS: eelpoolmainitud märkus ei tähenda, et ma arvan, nagu oleks mul eksam halvasti läinud, vaid märgib asjaolu, et ma sõna eksamihooaeg kolm korda valesti kirjutasin.
Niih, ekasmihooaeg on halanud...
Nagu näha, kirjand ei saanud hästi minna...
Niih, eksmai... eksamihooaeg on alanud, kirjandih kirjandi ja šokolaadiga. Siis plämas direktor pisut, siis kuulasime raadiost kultuuriministri sõnavõttu, direktor pölämas veel reeglitest ning kl 10.16 algas eksam. Võimalikest teemadest valisin seitsmednda: "Olla nagu kõik või jääda iseendaks." Põhjus just selle teema valikuks? Ei tea. Ju siis oli mill3est kirjutada. Puhtandi lõpetasin täpselt kl 3:00, seega oli minu kirjandiajaks 4:44 (bnagu ma pärast tähele panin). Praegu olen kodus, vaatan "Balls of Furyt" ja naudin üliaeglast netiühendust. Ühtupoole ehkl võtan kätte ja parandan jalgratta ära.
Hiljem vb. kirjutan juurde.
Tundub, et kästsi kirjutamine rikubl arvutil kirjutamise oskust, meelega sellesse postitusse vigu pole tehtud, lihtsalt parandamisega olen kitsi olnud.
PS: eelpoolmainitud märkus ei tähenda, et ma arvan, nagu oleks mul eksam halvasti läinud, vaid märgib asjaolu, et ma sõna eksamihooaeg kolm korda valesti kirjutasin.
neljapäev, 24. aprill 2008
neljapäev, 17. aprill 2008
Meh... sittagi. Lootsin täna psühho ära vastata, aga ei mänginud välja. Mis tuletab mulle meelde veel ühe asja mille pean homseks ära tegema, aga sellest hiljem.
Või siis mitte. Ühesõnaga, seis on selline: Mul on 6-8 tundi aega, et teha valmis: Kultuuriajaloo referaat, genogramm, õppida psühholoogiat (vastamine 3 peatükki), ja teha krebsule paar videot valmis. Tahab keegi aidata?
Näib et mul mingi distsipliinikübe ikka kuskil peidus on. Initial D download sai valmis, ent ma vaatasin ainult ühe osa ja rebisin end siis töö kallale. Vot. Ma olen enda üle praegu väga uhke :D
Või siis mitte. Ühesõnaga, seis on selline: Mul on 6-8 tundi aega, et teha valmis: Kultuuriajaloo referaat, genogramm, õppida psühholoogiat (vastamine 3 peatükki), ja teha krebsule paar videot valmis. Tahab keegi aidata?
Näib et mul mingi distsipliinikübe ikka kuskil peidus on. Initial D download sai valmis, ent ma vaatasin ainult ühe osa ja rebisin end siis töö kallale. Vot. Ma olen enda üle praegu väga uhke :D
kolmapäev, 16. aprill 2008
MRP: 24.08.38?
Jagasin just ära, millise rooberti olen tänase ja eilse ajaloo tööga maha pannud. Kogu minu ajatelg Teise Maailmasõja jaoks algas MRP-st ning baseerus sellele. Molotov-Ribbentropi Pakt kirjutati teatavasti alla pärast ühepäevaseid kõnelusi 24.08.39. Ent kusagil mu mälus oli see end tasahilju kolinud 38-ndale aastale, mis tähendab, et baaside leping oli samuti 38, nagu ka sissetung Poolasse ja Austria anschluss. Poola allveelaev oli Eesti reidil 38-ndal aastal, okupeerimine toimus 38-ndal aastal, ning siis järsku 40-ndal olime okupeeritud. Kuidas mulle see silma ei torganud? No vat selle 40-nda kohta ei olnud sellist küsimust, et ma oleks selle üle mõtlema hakanud. Kusagil miski hakkas kripeldama küll et midagi ei sobi, aga ei jaganud ma seda matsu, kuni täna isa lõunalauas sellest rääkima hakkas. Mina vaidlesin vastu, et: "Saksamaa tungis ju Poolasse 1.09.38." Arvake ära, kumb lolliks jäi...
Update 01.12.08:
Ja praegu on mul sügavalt savi kogu see asi. Lugesin seda praegu ja imestasin et: "kuidas mul see kõik meeles püsis?"
Update 01.12.08:
Ja praegu on mul sügavalt savi kogu see asi. Lugesin seda praegu ja imestasin et: "kuidas mul see kõik meeles püsis?"
teisipäev, 15. aprill 2008
to Muusika or not to Muusika
Imelik. Ma vihkan täielikku vaikust (või mingit monotoonset kuminat kõrva ääres, nagu mu arvuti seda harrastab). Ent ma ei suuda korralikult keskenduda, kui mängib mõni lugu, mille sõnu ma tean või millel on väga hea viis, see seob ennast mu mõtetega ja ma jään ajaloo materjalis ühte kohta mitu korda üle lugema, kuna pean nentima, et mul pole õrna aimugi mis ma just lugesin. Seatbelts & Steve Conte - Rain on nt täiesti lootusetu, ma jään seda orelisoolot ja sõnu kuulama, kuna ma tean neid mõlemaid väga hästi. Aga samas kraam, mille sõnad mulle rohkel määral tuttavad ei ole, kuulub tõenäoliselt gruppi, mida ma ei taha kuulata või mis on teatava tuju lood (vihasena Kid Rock - Bawitdabat näiteks... sitt näide, selle sõnu ma tean ja karjun kaasa. Te ei taha mind siis näha). Bleh. Mis ma pean tegema? StarFM-i ikka kuulama ei hakkaks juu...
In other news, kiisul on teine noorus, tormab mööda tube ringi nagu pooleaastane kassipoeg, tõsi, massiivse hiirekeldri tõttu poolteist korda laisemalt kui tol ajal... Ja mul on tunne talle ei meeldi punk jazz (ei oska seda teisiti kirjeldada)
Tip of the day: Ärge kunagi teritage harilikke pliiatseid nii teravaks, et need sõrme võivad torgata. Ma sain praegu tahtmatu tätoveeringu...
EDIT: Kuulasin just Bawitdabat. Käed väsisid ära :D
In other news, kiisul on teine noorus, tormab mööda tube ringi nagu pooleaastane kassipoeg, tõsi, massiivse hiirekeldri tõttu poolteist korda laisemalt kui tol ajal... Ja mul on tunne talle ei meeldi punk jazz (ei oska seda teisiti kirjeldada)
Tip of the day: Ärge kunagi teritage harilikke pliiatseid nii teravaks, et need sõrme võivad torgata. Ma sain praegu tahtmatu tätoveeringu...
EDIT: Kuulasin just Bawitdabat. Käed väsisid ära :D
esmaspäev, 14. aprill 2008
Tuju sitt ja olek paha
Viimane koolinädal. Võiks nagu eeldada, et võib juba hakata lõdvalt võtma? Mhmh, mida iganes. Tänase päeva olin haigena kodus, mis tähendab, et mul on neli päeva järgneva tegemiseks:
Loodan et enam uusi asju ei tule. Ajalugu ei tõmba seetõttu maha, et kui läheb nagu läheb, tuleb see vb uuesti teha.
Saadaks kõik selle sooja südamega perse ja hakkaks eksamitega tegelema, vähemalt mingi mõte. See kõik õppimine on ju tegelikult olnud ettevalmistus nendeks eksamiteks, kuid nüüd lõpus oleks nagu aeg rahulikult võtta? Nagunii on teada, et ma ajaloo, psühholoogia ega kultuuriajaloo riigieksameid ei tee, pregusel hetkel on need ainult segav faktor. Aga enne eksamite tegemist on vaja kool ära lõpetada... URRGRR ma olen nii vihane praegu et ma ei saa parima tahtmise juures õppida...
Blogimine ei aita viha leevendada. Ainult ajab vihasemaks. Ilmselt on põhjus, miks pole olemas ütlust "jagatud viha on väiksem viha" v midagi sarnast frustratsiooni kohta >:-|
Psühholoogia:
u 30 lehekülge õpikust
genogramm
-
Ajaloo kontrolltöö -
Kultuuriajaloo referaat -
Füüsika -
Matemaatika -
Bioloogia
Loodan et enam uusi asju ei tule. Ajalugu ei tõmba seetõttu maha, et kui läheb nagu läheb, tuleb see vb uuesti teha.
Saadaks kõik selle sooja südamega perse ja hakkaks eksamitega tegelema, vähemalt mingi mõte. See kõik õppimine on ju tegelikult olnud ettevalmistus nendeks eksamiteks, kuid nüüd lõpus oleks nagu aeg rahulikult võtta? Nagunii on teada, et ma ajaloo, psühholoogia ega kultuuriajaloo riigieksameid ei tee, pregusel hetkel on need ainult segav faktor. Aga enne eksamite tegemist on vaja kool ära lõpetada... URRGRR ma olen nii vihane praegu et ma ei saa parima tahtmise juures õppida...
Blogimine ei aita viha leevendada. Ainult ajab vihasemaks. Ilmselt on põhjus, miks pole olemas ütlust "jagatud viha on väiksem viha" v midagi sarnast frustratsiooni kohta >:-|
pühapäev, 13. aprill 2008
Ei saagi aru, kas nad tõsiselt arvavad et seda hakatakse treeningvahendina kasutama...
...igatahes näeb rohkem seksmänguasja moodi välja.
Jaapanlaste TVShop on ikka klass kõrgemal tasemel kui meie oma. Neil pole Butterfly Abs, neil on Rodeo Boy. すごい！！！
Jaapanlaste TVShop on ikka klass kõrgemal tasemel kui meie oma. Neil pole Butterfly Abs, neil on Rodeo Boy. すごい！！！
laupäev, 12. aprill 2008
teisipäev, 8. aprill 2008
Ida-Virumaa reis Sakslastega
Asooasoo, et tuleks nagu kirjutada?
Nuneh, alustame lõpu algusest. Ärasõit: 9:00 (nihkus u 7 minti edasi), bussiistmete magamisasendi sügavuste välja uurimine (esimene buss, kus magamisasend mingil määral pikaliasendiga sarnaneb...), mingi imelik muss raadiost.
Esimene peatus (peale tunnikest mõnusat uinakut... või kahte): Rakvere linnus. Tuleb välja, et kehamass on tasakaalumängudes väga oluline, et pimedas on kõik hirmsam, ja et timukad olid ühtlasi bioloogid.
Ahjaa, Kangro on sellele oma tarvale mõjusad munad teinud... mingil hetkel oli vähemalt pool naissoost sakslastest kogunenud just sinna, kust avanes parim vaade.
Next stop: Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum: Tuleb välja et elektriohutustehnika külaliste suhtes piirdub naljatleva hoiatusega "Mõnes kohas on rongiliinid voolu all kaa. Seal on 250 volti!", et kõik kaevandustöölised pidid olema kas kurdid või elukutselised Heavy-metallistid (tegelikult olidki, kui mõtlema hakata...), ning et seljanka 7 meetri sügavusel maa all kiletelgis võib sellest hoolimata hea maitseda, et ta seljanka on.
Aga kes iganes sinna plaanib minna, võtku paar puhtaid pükse ja kilesusse kaasa. Sealt on suht võimatu puhtana tagasi tulla, ja suvel ei ole lund ka, mis tundus savi eemaldamiseks parim vahend olema.
Sealt edasi suundusime emmm Valaste joa juurde. Pean ütlema, praegusel aastaajal, kõrvalt vaadatuna, meenutab see väga... suurendatud kusejuga.
Ööbimiskohta (Villa Marika, julgen soovitada, voodid on mugavad ja personal normaalne, Peipsi rand 2-minutilise jalutuskäigu kaugusel) jõudnud, ootasime kõik kannatlikult sööki, samas mööda maja ringi laamendades, leidmaks erinevaid vajalikke kohti nagu WC-d ja pesuruumid, samuti uurisime, kas olemas on saun. Tuli välja, et on, ning kaheks tunniks sai see ka tellitud. Enne aga õhtusöögiks praeliha, friteeritud kartulisektorid ja toorsalat.
Lasime naised enne sauna (kolmveerand kümme lendasid nad peale), otsisime endale tegevust. Mina ja Moritz vaatasime Simpsonite filmi (inglise keeles ingliskeelsete subtiitritega) ja mängisime Jengat, Tilman võttis sauna mitte läinud tüdrukud ette ja tagusid õhtu otsa mingit saladuslikku kaardimängu, mille olemust ma ei viitsinud välja uurida. Kummaga saunas rohkem tegeldi, saunatamise või joomisega, on teadmata. Igatahes tundus kõigil sealt 11 paiku välja löödud inimestel elu päris lill olevat, ehkki solvunud olid nad küll et mehed ka sauna tahavad.
Saun oli päris korralik, häid sõpru mahub lava ülemisele korrusele ehk kuus või isegi seitse, ja keris oli vastavat mõõtu. Temperatuur alguses oli paras, ent varasemad sealolijad olid vist pangetäite kaupa vett peale visanud või ei olnud nad lihtsalt viitsinud puid juurde visata, sest õige pea ei tulnud sealt enam leili peale "VUSS!!!" vaid "v...viisvisvisvisvismulmul..." Ent see-eest oli olemas tõrs külma veega, kuhu metsast kostvast naiste naerust hoolimata üle pea sisse sai sulpsatud (sellele võlgnen vist ka oma praeguse haiguse... saun on hea karastaja, aga kergelt külmetununa tasuks veeprotseduurid vahelt ära jätta... mis omakorda teeb sauna mõttetuks) Moritz ja Tilman olid igatahes sillas ja rääkisid tõsiselt Herr Zimmermanniga, et kuidas sauna ehitatakse.
Hommikusöögiks erinevad helbed, võileivakraam ja herkulapuder. Puder igatahes oli tasemel, helbeid ma ei proovinud, aga välja nägid söödavad.
Pärast jalutuskäiku Peipsi ääres ronisime tagasi bussi, mis vahepeal oli lumevallist välja saanud, kuhu ta viimase asjana eelmisel õhtul oli ennast kõhtupidi kinni keeranud (Bussiga oli meil üldse see jama, et kolm korda sattusime valesse kohta ja pidime kuskil pärapõrgus otsa ringi pöörama ja natuke maad tagasi sõitma. Aga selle saab ka Eesti teede kehva kaardistuse süüks panna). Suundusime ei kusagile mujale kui meie kõigi poolt palavalt armastatud Ostsee ja Finnische Meerbuseni rannikule (Mõned sakslased näitasid üles oma teadmisi geograafias: "Kas see on Läänemeri, Põhjameri, Vahemeri või Vaikne ookean?" "Emm... Läänemeri?" "Aga miks sa nii arvad? Kust sa tead, et see Vaikne ookean ei ole?" "Eee..."). Lihtsalt et teha selgeks võrdlus neile, kes arvasid esialgu Peipsi Ostsee olevat.
Edasi suundusime... Narva poole. Sinna jõudnud, torkas esimese asjana silma inimesenimeliste poodide rohkus (Sveta pood, Kristi vaibad, Zimmermanni tisleritöökoda (okei, viimast ei näinud)) ja teisena Selver loomulikult. Kui buss parkis, lendasimegi esimese asjana sinna (Marta kui ainsa korralikult vene keelt oskava inimese sabas). Olles poest asjad ostnud, ühineti Pappa Pizzas, ning telliti... pitsat. Mis oli loll tegu, kuna need võtavad aega, mida meil ei olnud. Tulemus? Teel Narva kindluse poole oli näha vähemalt 4 erinevat pitsakarpi, millest käis pidev noolimine. Mina jõudsin enda oma bussis ära süüa (häbematud inimesed ei olnudki paprikat ära võtnud ja sinihallitusjuustu pannud, nagu ma tahtsin).
Narva kindluse tornist siis nägin esimest korda reisi jooksul Venemaad (see "venemaa" mis ma Peipsi ääres õhtul nägin, osutus kaardil väikeseks saarekribalaks kalda lähedal). Päris uhke tunne tekkis võrreldes Narva kindlust ja Jaanilinna kindlust. Üks on restaureeritud ja tipp-topp korras, teine, ehkki 200 a noorem ja disainitud tulirelvade vastu, aga varemetes. Ja muide... Narva kindluse õuel on üks vana mortiir väga sugesteerival kombel otse Venepoolse piiripunkti poole suunatud.
Narva kindluse giidil oli raskusi inglise keelega: "dze Narva cazdle iz a good egzample of dziz and dzat." Grammatika oli hea, aga hääldus nõuab tööd... Igatahes. Üleval tornis oli väike fotonäitus, ja sugugi mitte halvad fotod. Pooled olid nõukaajast humoorikad võtted, teine pool viimaselt Koolinoorte üldlaulu- ja tantsupeolt.
Edasi liikusime Palmse mõisa. Seal ei olnud midagi teha... Mainimist väärib see, et Herr Zimmermann oskab puid pookida, samuti tema moodus näidata, miks orangerie on orangerie ja mitte kasvuhoone. Ei viitsi aga seda viimast kirjeldada, seda peab nägema, vihjeks ütlen: sinininad.
Viimane peatuspaik oli Jägala juga, mille vesi oli samasugune nagu Valaste vesi, ainult et seda oli rohkem. Seal on tehtud kambast ainus ametlik grupipilt, millelt puudu fotograafid Herr Zimmermann ja Frau Salu. Nägime ka mingi seiklusparvetajate kamba kahte ebaõnnestunud katset jõge mööda vöör ees alla sõuda, ikka pööras vool nad tagurpidi liikuma.
20.45 olime tagasi Tallinnas, koju jõudnuna end kraadides sain tulemuseks 37.4, mis minu puhul ennast juba higistamise ja muude huvitavate faktorite abil väljendab.
Nuneh, alustame lõpu algusest. Ärasõit: 9:00 (nihkus u 7 minti edasi), bussiistmete magamisasendi sügavuste välja uurimine (esimene buss, kus magamisasend mingil määral pikaliasendiga sarnaneb...), mingi imelik muss raadiost.
Esimene peatus (peale tunnikest mõnusat uinakut... või kahte): Rakvere linnus. Tuleb välja, et kehamass on tasakaalumängudes väga oluline, et pimedas on kõik hirmsam, ja et timukad olid ühtlasi bioloogid.
Ahjaa, Kangro on sellele oma tarvale mõjusad munad teinud... mingil hetkel oli vähemalt pool naissoost sakslastest kogunenud just sinna, kust avanes parim vaade.
Next stop: Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum: Tuleb välja et elektriohutustehnika külaliste suhtes piirdub naljatleva hoiatusega "Mõnes kohas on rongiliinid voolu all kaa. Seal on 250 volti!", et kõik kaevandustöölised pidid olema kas kurdid või elukutselised Heavy-metallistid (tegelikult olidki, kui mõtlema hakata...), ning et seljanka 7 meetri sügavusel maa all kiletelgis võib sellest hoolimata hea maitseda, et ta seljanka on.
Aga kes iganes sinna plaanib minna, võtku paar puhtaid pükse ja kilesusse kaasa. Sealt on suht võimatu puhtana tagasi tulla, ja suvel ei ole lund ka, mis tundus savi eemaldamiseks parim vahend olema.
Sealt edasi suundusime emmm Valaste joa juurde. Pean ütlema, praegusel aastaajal, kõrvalt vaadatuna, meenutab see väga... suurendatud kusejuga.
Ööbimiskohta (Villa Marika, julgen soovitada, voodid on mugavad ja personal normaalne, Peipsi rand 2-minutilise jalutuskäigu kaugusel) jõudnud, ootasime kõik kannatlikult sööki, samas mööda maja ringi laamendades, leidmaks erinevaid vajalikke kohti nagu WC-d ja pesuruumid, samuti uurisime, kas olemas on saun. Tuli välja, et on, ning kaheks tunniks sai see ka tellitud. Enne aga õhtusöögiks praeliha, friteeritud kartulisektorid ja toorsalat.
Lasime naised enne sauna (kolmveerand kümme lendasid nad peale), otsisime endale tegevust. Mina ja Moritz vaatasime Simpsonite filmi (inglise keeles ingliskeelsete subtiitritega) ja mängisime Jengat, Tilman võttis sauna mitte läinud tüdrukud ette ja tagusid õhtu otsa mingit saladuslikku kaardimängu, mille olemust ma ei viitsinud välja uurida. Kummaga saunas rohkem tegeldi, saunatamise või joomisega, on teadmata. Igatahes tundus kõigil sealt 11 paiku välja löödud inimestel elu päris lill olevat, ehkki solvunud olid nad küll et mehed ka sauna tahavad.
Saun oli päris korralik, häid sõpru mahub lava ülemisele korrusele ehk kuus või isegi seitse, ja keris oli vastavat mõõtu. Temperatuur alguses oli paras, ent varasemad sealolijad olid vist pangetäite kaupa vett peale visanud või ei olnud nad lihtsalt viitsinud puid juurde visata, sest õige pea ei tulnud sealt enam leili peale "VUSS!!!" vaid "v...viisvisvisvisvismulmul..." Ent see-eest oli olemas tõrs külma veega, kuhu metsast kostvast naiste naerust hoolimata üle pea sisse sai sulpsatud (sellele võlgnen vist ka oma praeguse haiguse... saun on hea karastaja, aga kergelt külmetununa tasuks veeprotseduurid vahelt ära jätta... mis omakorda teeb sauna mõttetuks) Moritz ja Tilman olid igatahes sillas ja rääkisid tõsiselt Herr Zimmermanniga, et kuidas sauna ehitatakse.
Hommikusöögiks erinevad helbed, võileivakraam ja herkulapuder. Puder igatahes oli tasemel, helbeid ma ei proovinud, aga välja nägid söödavad.
Pärast jalutuskäiku Peipsi ääres ronisime tagasi bussi, mis vahepeal oli lumevallist välja saanud, kuhu ta viimase asjana eelmisel õhtul oli ennast kõhtupidi kinni keeranud (Bussiga oli meil üldse see jama, et kolm korda sattusime valesse kohta ja pidime kuskil pärapõrgus otsa ringi pöörama ja natuke maad tagasi sõitma. Aga selle saab ka Eesti teede kehva kaardistuse süüks panna). Suundusime ei kusagile mujale kui meie kõigi poolt palavalt armastatud Ostsee ja Finnische Meerbuseni rannikule (Mõned sakslased näitasid üles oma teadmisi geograafias: "Kas see on Läänemeri, Põhjameri, Vahemeri või Vaikne ookean?" "Emm... Läänemeri?" "Aga miks sa nii arvad? Kust sa tead, et see Vaikne ookean ei ole?" "Eee..."). Lihtsalt et teha selgeks võrdlus neile, kes arvasid esialgu Peipsi Ostsee olevat.
Edasi suundusime... Narva poole. Sinna jõudnud, torkas esimese asjana silma inimesenimeliste poodide rohkus (Sveta pood, Kristi vaibad, Zimmermanni tisleritöökoda (okei, viimast ei näinud)) ja teisena Selver loomulikult. Kui buss parkis, lendasimegi esimese asjana sinna (Marta kui ainsa korralikult vene keelt oskava inimese sabas). Olles poest asjad ostnud, ühineti Pappa Pizzas, ning telliti... pitsat. Mis oli loll tegu, kuna need võtavad aega, mida meil ei olnud. Tulemus? Teel Narva kindluse poole oli näha vähemalt 4 erinevat pitsakarpi, millest käis pidev noolimine. Mina jõudsin enda oma bussis ära süüa (häbematud inimesed ei olnudki paprikat ära võtnud ja sinihallitusjuustu pannud, nagu ma tahtsin).
Narva kindluse tornist siis nägin esimest korda reisi jooksul Venemaad (see "venemaa" mis ma Peipsi ääres õhtul nägin, osutus kaardil väikeseks saarekribalaks kalda lähedal). Päris uhke tunne tekkis võrreldes Narva kindlust ja Jaanilinna kindlust. Üks on restaureeritud ja tipp-topp korras, teine, ehkki 200 a noorem ja disainitud tulirelvade vastu, aga varemetes. Ja muide... Narva kindluse õuel on üks vana mortiir väga sugesteerival kombel otse Venepoolse piiripunkti poole suunatud.
Narva kindluse giidil oli raskusi inglise keelega: "dze Narva cazdle iz a good egzample of dziz and dzat." Grammatika oli hea, aga hääldus nõuab tööd... Igatahes. Üleval tornis oli väike fotonäitus, ja sugugi mitte halvad fotod. Pooled olid nõukaajast humoorikad võtted, teine pool viimaselt Koolinoorte üldlaulu- ja tantsupeolt.
Edasi liikusime Palmse mõisa. Seal ei olnud midagi teha... Mainimist väärib see, et Herr Zimmermann oskab puid pookida, samuti tema moodus näidata, miks orangerie on orangerie ja mitte kasvuhoone. Ei viitsi aga seda viimast kirjeldada, seda peab nägema, vihjeks ütlen: sinininad.
Viimane peatuspaik oli Jägala juga, mille vesi oli samasugune nagu Valaste vesi, ainult et seda oli rohkem. Seal on tehtud kambast ainus ametlik grupipilt, millelt puudu fotograafid Herr Zimmermann ja Frau Salu. Nägime ka mingi seiklusparvetajate kamba kahte ebaõnnestunud katset jõge mööda vöör ees alla sõuda, ikka pööras vool nad tagurpidi liikuma.
20.45 olime tagasi Tallinnas, koju jõudnuna end kraadides sain tulemuseks 37.4, mis minu puhul ennast juba higistamise ja muude huvitavate faktorite abil väljendab.
reede, 4. aprill 2008
Südamest saadan persse iga viimase kui isiku, kes kunagi poest leitud asja endale on jätnud, selle asemel, et see infoletti viia. Sitt päev, täies ulatuses... v noh, algas normaalselt, ma jõudsin õigeks ajaks kooli... It's all downhill from there. Füüsikaga tundub, et ma olen TTÜ lõpueksami maha maganud (täna ei toimunud seal igatahes midagi) Ning poes unustasin ma pleieri koos klappidega (kokku olen nede eest 1600 krooni välja käinud, ehkki praegune väärtus oleks ehk kuskil 800-1000 ringis) proovikabiini. Teen oma ostud lõpuni, istun autosse, taipan... krt. Vaikne on. Padavai tagasi proovikabiini, sealt leian... tühjuse. Infoletis ei teata ka midagi.
Samuti ajavad tõsiselt vihale inimesed, kes lihtsalt EI VIITSI riideid pärast proovimist oma õigesse kohta tagasi panna, nii et proovikabiinis on võimatu midagi riputada. See on üks põhjus, miks klapid maha jäid, pidin need riputama mitte nagisse, vaid proovikabiini konstruktsiooni külge, kus need lahkudes kahe silma vahele jäid (Ma pean kurat ka nii pikk olema, et ma selliseid lollusi teha saaks).
Niih, nüüd olen rahulikum. Kuum dušš on mõnus asi. Ja nüüd Raili juurde.
Samuti ajavad tõsiselt vihale inimesed, kes lihtsalt EI VIITSI riideid pärast proovimist oma õigesse kohta tagasi panna, nii et proovikabiinis on võimatu midagi riputada. See on üks põhjus, miks klapid maha jäid, pidin need riputama mitte nagisse, vaid proovikabiini konstruktsiooni külge, kus need lahkudes kahe silma vahele jäid (Ma pean kurat ka nii pikk olema, et ma selliseid lollusi teha saaks).
Niih, nüüd olen rahulikum. Kuum dušš on mõnus asi. Ja nüüd Raili juurde.
Tellimine:
Postitused (Atom)